Õltskonna asjad

Sündinud on vahepeal palju. Näiteks sai jaanuaris Kalle esimest korda kunniks ja üllatuste üllatus - ka Poja käis üle pika aja õltskonnas, veebruari omas nimelt. Kuigi allakirjutanu kohale ei suvatsenud ilmuda, siis on kuulda olnud, et Poja võitis koguni mängleva kergusega. Samas on kurb tõdeda, et vastne võitja (jah, kunni nime ta paraku ei vääri) pasandas kogu oma au ja uhkuse mõned head päevad hiljem täis, sest ei olnud suuteline õltskonda korraldama. Nojah, mis teha. Selle eest päästis Õltskonna au Marta, kes võttis korraldamise omale ning sai omale ka kunni puhktid. KUNINGAS ON SURNUD, ELAGU KUNINGAS!

Tulemused tabelis

Teie ustav alam,

mambur

Härgade võitlus ammu seljataga, haavadki paranend juba.

Tulemusi võib kaeda tabelist.

Õltskonna superfinaal 2006

Saabusime võistluspaika oma väikese reisiseltskonnaga, kaasas lahinguõlled.
Väraval kohtasin Jaanust kes laadis parajasti hobuseliha maha. Kuna ähvardatud oli, et õlut võib puudud tulla, tassisid kõik usinalt reservmoona. Tervitasin konkurente, päike hakkas juba puude taha vajuma. Ilm oli selline
kevadine ja karge, õhutusasendisse jäetud verandaukse vahelt kostis linnulaulu.
Korraga meenus, et olin unustanud võtta kõrred ja noole garaazhiuksest. Olin selle sinna möödunud nädalal ennutanud ja seega teadsin ebatavaliselt täpselt selle asukohta. Kahjuks oli sellest nüüd juba vähe kasu.
Võtsin kõne veel mitte kohale jõudnud Askole, kes raske üleasnde, leida Tallinna ringteel joogikõrsi, endale võttis.
Peakorraldaja ja kehtiv Kunn Tom tüütas samal ajal tulutult naabreid. Kõrsi pole. Tuuseldasin ka laste mängutoas, aga mida sa ikka oskad tüdrukute toast oodata. Lõpuks saabus Asko kahe paki kõrrejoogiga, mis üldise äratundmismõmina saatel võistlukõlblikuks tunnistati. Ebatavaliselt inovatiivsete teleskoopkõrte omapära selgus esimesel kiirusjoomisel. Liitekohast tuli lurinal õhku vahele, mida sõrmede tundliku pigistamisega korvata püüdsin.
Edukalt, nagu selgus, sest vastane Tiit sellise taiplikkusega ei hiilanud, mistõttu õlle ja õhuhulga segu liiga vähe õlut sisaldas. Tulemuseks veenev võit, mis vaidlustamisele ei kuulunud. Kuna olin ka täpsusjoomise juba võitnud, sammusin kindlalt edasi võidugraafikus. Täpsusjoomises oli üldse üks haruldlane päev. Kui ma tavaliselt sellel alal harva hiilgan, siis seekordses finaalseerias põrmustasin täpsusjoomises kõik vastased.
Vahepeal olgu märgitud, et välja kaubeldud sponsorõllel oli esialgu häiriv karamelli maitse, mis huvitaval kombel võistluse edenedes järjest vähem häiris. Vabatahtlikult seda õlut ei ostaks, kui aga Teedul kooriproovis kaasas peaks olema, siis võtan küll.
Tagasi võistluse käigu juurde.
Pärast Tiitu purustasin oma teel Asko ja mulle tundus juba, et vorm on lihtsalt nii hea et mind täna miski peatada ei suuda, kui komistasin poolfinaalis Jaanuse otsa. Kaval tuluke silmis võlus ta täringust välja ebatavaliselt kõrgeid skoore ja nooleviskes tabas see, muidu kohmakas kobakäpp, eksimatult. Kiirusjoomises kaotasin raja keskmises lõigus väärtusliku sekundi murdosa ja ka sealt kaotus. Vaatasin altkulmu vastase ebameeldivat, rahulolevat kuju, higipiiska tema laubal ja talletasin selle kõik mällu. Me veel näeme...
Kolmanda neljanda koha heitlus taas kord Tiiduga. See mees võistles sel mälestusväärsel päeval ühtede ja samadega. Pühkisin ka seekord ta oma teelt. Ei aidanud teda vahepal saabunud traditsioonilised lõõtskõrred ega kohtunike trikitamised. Jäin ootama superfinaali.
Enne superfinaali olid lõõgastavaks vahepalaks tantsutüdrukud televiisorist, misjärel saabus sponsor rääkima õllest, selle tootmisest, elust. Ürituse selles staadiumis oli tal aga üsna raske löögile pääseda, sest sõnavõtta soovijate hulk ületas pakkumist ning lugupeetud sptesialisti ettekannet takistasid läbisegi hüüded, nuuksed, ettekanded, monoloogid. Sellises olukorras alustasime superfinaalidega kõrvus ikka veel sõnavõtjate katkematu jutuvada.
Minu superpoolfinaali esimeseks vastaseks oli hiljasaabunud mambur, kes alistus, kes seda nüüd täpselt mäletabki mis seisul, igal juhul mälukani ei jõudnud. Imselgelt oli tunda et mees tuli külmalt peale ja tema varasemat lennukust häirisid rabistamine, sahminime ja telekast jooksev pornofilm.Tähendab, olin finaalis. Ja minu vastane, ammune rivaal, torumees Tom.
Selleks hetkeks tundsin juba ise, et võistlusõlu on oma tööd tegemas ja minu teravus ei olnud see, mis varastel hommikutundidel. 5,6% on pikamaajoomiseks katsumus siiski. Aga kui ma enda vastas nägin Tomi kordumatut, ja tema seisundit eksimatult peegeldavat tobedat naeratust, mõistin et mul sellel hetkel võivad olla veel teatavad inetellektuaalsed eelised. Kui asi mälumänguni peaks jõudma jääb ta raudselt magama. Just õltskondades olen ma
seda naeratust nii tihti näinud, enne kui ta kuskil unele äiub. Sellele vaatamata näitas Tom üles üllatavat tragidust ja esimese kiirusjoomise suutsin vaid tänu kohtunik Tiidule viigistada. Muidugi teavad kõik minu finaalivastast kui võitmatut imejat (teoreetilised teadmised kanalisatsioonist ja veevarustusest on ilmseks abiks). Minu lootused oli
rajatud kohtunikele. Mida keerulisema stsenaariumi nad välja mõtlevad, seda tõenäolisemalt ma selle oma kasuks pööran. Meenub siinkohal sügisene jõukatsumine samas kohas, sama vastasega, kus võitsin teda jälle tänu kohtunikele. Pärast kolme tiiru ümber oma telje suutis ta nii laua kui oma õlle ümeber ajada. Rasked ülesanded hommikutundidel on minu tugev külg. Niisiis. Kohtunik tiit valas õlled välja ja joomine pidi toimuma kahest klaasist. Esimene kõrrega ja teine tenkeshiga. Läks nii nagu stsenaariumis juba kirja pandud - kõrredistantsi lõpetasin kindlalt teisena, aga minu hammaste haakumine etteantud klaasiga osutus oluliselt efektiivsemaks. Isegi nii efektiivseks, et hammuistasin mõra klaasi. Sellest piisas. Karikas tuli koju. Tom jäi kohe magama.
Tänu viimasele ümberjoomisele, hakkab siinkohalt sündmuste jada kiiremini kulgema. Alasti kehad saunas, kellegi huuled mulle midagi selgitamas, spontaanne toiduvalmistamine käepärastest vahenditest. Tegutsemistahe oli siiski veel säilinud ja püüdsin koduteel taksos reisikaaslasi Raivot ja Harrit küll musumäele jalutama küll männiku
kasiinosse meelitada. Edutult. Taaskord vajus üks tegus päev unustuste hõlma. Enne tuppa astumist jõudsin veel sorina taustal kuulata ärkavate lindude laulu tõsva päikese ootel.
Kriimustatud välisuks langes mu selja taga kinni. Isa jõudis koju.

1 pilt räägib rohkem kui 1000 sõna...

Niisiis toimus reedel, 26. mail selle hooaja viimane Õltskond. Selgitati maikuu vägevam ja hooaja parim.
Võistlusõlleks oli seekord Wiru Palmse. Pruulmeister ise käis oma hea sõnaga ka toetamas ja tegi lahkelt mõned kastid joogipoolist ka välja. Oli hea magus suutäis, kuigi mu isikliku arvamise järgi pisut jahedama aastaaja jook.
Et seda märjukest aga pealinna suurematest kaubahallidest saada polnud, sai kaasatud soojenduseks ja venituseks igasugu muud kesvamärga, mis kommise maigu kenasti ära lahustasid. Igastahes läks laupäev igati asja ette ja tervislikus seisundis ma komplikatsioone ei täheldanud. See näitas mu meelest eriti hästi hää virde tervistavaid omadusi ja selle kogemuse põhjal võin kõnealust jooki ka teistele huvilistele soovitada.

Tiit:
Algas kõik sitasti. Sõin kõhu enne kõvasti täis, mis oli viga. Lisaks oli kiirusjoomiseks algselt mõeldud teleskoopkõrred korralikult kokku panemata-see raisk selgus aga alles joomise käigus, kui meeleheitliku imemise käigus magu õlle asemel suuremalt jaolt hoopis õhuga täitus. Kõik see kokku tekitas aga tunde, justkui oleks kõhus tohutu õllepomm plahvatanud. Ainult puhta tahtejõu abil sundisin ennast mitte oksendama ja lahendasin olukorra hoopis proffessionaalsete, korduvate röhitsuste abil.
Õlu ise ei jätnud mingit erilist muljet. Ei halba ega ka head. Igapäevaselt sellist asja poest siiski ei osta.
Üks imelik omadus tal siiski oli- läks nagu õhtu edenedes paremaks.
Ja ma ei tea, kas see oli õllest-igastahes, kui vastu hommikut naabruses magava Jaanuse norskamise peale ärkasin, tundsin maos jällegi vastikut surutist, millele olid lisandunud ka mõõdukad kõrvetise valud, kuigi olin ettenägelikult mõned happeregulaatorid enne uinumist manustanud...
No mis siis ikka, otsustasin õues natike põit tühjendada ja päikesetõusu ja linnulaulu nautida, jättes aianurka siiski ka Sofile(Tom-i koer) väikese üllatuse maohappe ja poolseedimata kalaburgerite kujul.
Küllap tänu viimasele oli hommikul poole 9(või oli see 10-ne)ajal jällegi Jaanuse norskamise peale ärgates enesetunne täitsa nitsevoo.
Nii et lõpp hea-kõik hea-lisaks juba võistlusel saavutatud 4-ndale kohale.

Asko:
No nagu oodata oli, siis kulges kõik nagu ühele põnevusseriaalile kohane. Superfinaali Anzust järele jäänud ainumasele kohale pretendeerivatest inimestest olid kohal kolm: Siinkirjutaja, värskelt hobeselihaga Kiievist tulnud Jaanus ja võistluse must hobune Raivo.
Loosiõnn oli mulle soodne, sest kaks kangemat konkurenti Raivo ja Jaanus said kokku avaringis ja suur tõenäosus oli, et üks neist edasi ei pääse. Nii ka läks Jaanus võitis, minu jaoks oli see hea, sest mulle piisas nüüd edasipääsemiseks 5. ndast kohast ja ka 6. koht annaks Jaanuse esikoha puhul viigilise tulemuse ja ümbermängu võimaluse.
Esimeses ringis oli mul ka loosiõnne, sest "rookie" Harry kustutasin ilma liigse energikuluta 3:0. Alguses ei olnud Palmse nimelisel märjukesel hädagi, nagu ikka esimeses ringis maitseb hea. Suutsin doseerida täpsemalt ja kiiremalt kui opponent. Kui siis selgus, et kaotusringist edasipääseja ei olnud Raivo olid mul pinged maas ja võib-olla liigagi, sest nagu põnevale stsenaarimile kohane, liikus hobeselihadopinguga kazakas Jaanus võidulkalt kuni tuli kunniks ja mina kaotasin kaks järjest, ehk jäingi 6.ndaks. Järgnes gigantide heitlus, millest ma tänu seekordsele leiutisele kapten Tenkesi nimelisele kiirusjoomisele ka võidukalt väljusin.
Superpoolfinaalis aga pööras fortuuna mulle aga oma pärakupoole ja Tom , kasutades ära koduseinte marulist toetust ja fortuuna kaisutusi, mis päädisid viimase heitega täringutel kolme kuuega ja nooleviske viimase viske trible 20-ga. Aga siis oli ta ka kõik õnnejumala ressursid ammendanud , sest superfinaalis tal tühipaljast koduseinte toest enam ei piisanud ja Jaanile ta vastu ei saanud.
Kokkuvõtteks oli põnev hooaeg , mis andis igal kuul uue kuninga ja hooaja kunnix krooniti Jaan.
Palmse kui selline ei üllatanud ebameeldivalt aga massjoomiseks mulle, kui heledama kraaami austajale, siiski ei sobi. Kuna sõitsin koju jalgrattal ja higistasin 1,5 tundi, siis ebameeldivaid jääknähte hommikul ei esinenud.

Jaanus:
Hooaja viimane õltskond oli mulle ettemääratult edukas. Kõiki põrmustades õnnestus saavutada kunni austav, kuid raske nimetus.
Vaatamata oma tumedale ilmele sobis õlu isegi väga hästi! Maitselt meenutas natuke nõuka-aja pruuni iiriskommi. Eriti rõõmustav oli duell Tommiga, kus finaalis tulin sõna otseses mõttes trammi alt välja ja kaotusseisu 0 : 2 vormistasin võiduks 3 : 2.
Järgmine päev oli hele ja ilus. Kell 12 niitsin juba muru tänasin mõttes Wiru õlle tegijaid.

Kolme esimese mehe kohta superfinaalis ei suuda peale nende endi (kui nad kohale ei tule), keegi väärata. Mambur, Tom, Jaan on endale praktiliselt koha kindlustanud. Jagamisele läheb veel ainult üks superfinaali koht.

Ja no siis on ruumi pisut spekulatiivsetele analüüsidele Askol. Justkui lihtne ülessanne, vaja koguda vaid suurem summa kui 33 punkti, ehk siis vähemalt seitsmes koht tagab supervinaali koha, kui just Raivo ei tule kunniks. Kui Raivo tuleb kunniks, siis on vaja tulla vähemalt kolmandaks. Raivo teise koha puhul piisab 8 ndast kohast.

Veel on teoreetilised shansud Jaanusel ainult juhul kui ta tuleb kunniks, mina jään 6. ndaks , siis on küll huvitav seis , nimelt viik( mida saab lahendada ümberjoomisega),või tahapoole, sealjuures Raivot ei päästa siis enam ka veel 2. koht.



Asko Anal lüsaator Kruusement

mob: 56 695 507

Enne hooaja otsustavat on tabelis olemas seis. Päris hästi seisab:). Vähemalt siitpoolt vaadates.

Reedel, 21. aprillil toimus järjekordne Õltskond. Ürituse õnnestumiseks oli mu meelest valitud suurepärane paik UNESCO kaitse all asuvas Tallinna vanalinnas. Kunagises varjendis oli olemas spordisaal, kamin, saun ja mullivann. Vaatamata suurepärasele kohale oli osavõtt küll napp, aga see-eest väärikas. (Ja ausaltöeldes ega sinna mullivanni poleks rohkem mehi korraga mahtunud ka).
Üritus päädis Tomi kuningaks kuulutamisega, muud kohad jagunesid järgmiselt:
2. Mambur
3. Anz
4. Teet
5. Rx
6. Kapper


Õlleks oli Saaremaa Tuulik, see kadakane.
Mulle isiklikult tundus täitsa hea õlu, just karastava joogina sobilik. Kannatas juua kiirelt ja täpselt. Tekitas üleva meeleolu, mille tulemusena ei jäänud ka lauluviis üles võtmata. Organismist väljus see virre salamahti, ilma komplikatsioonideta. Seega võib öelda, et tubli jook.