Wednesday, May 31, 2006
Grand Finale, vol. 2 (Hooaja kuningas võtab sõna)
Õltskonna superfinaal 2006
Saabusime võistluspaika oma väikese reisiseltskonnaga, kaasas lahinguõlled.
Väraval kohtasin Jaanust kes laadis parajasti hobuseliha maha. Kuna ähvardatud oli, et õlut võib puudud tulla, tassisid kõik usinalt reservmoona. Tervitasin konkurente, päike hakkas juba puude taha vajuma. Ilm oli selline
kevadine ja karge, õhutusasendisse jäetud verandaukse vahelt kostis linnulaulu.
Korraga meenus, et olin unustanud võtta kõrred ja noole garaazhiuksest. Olin selle sinna möödunud nädalal ennutanud ja seega teadsin ebatavaliselt täpselt selle asukohta. Kahjuks oli sellest nüüd juba vähe kasu.
Võtsin kõne veel mitte kohale jõudnud Askole, kes raske üleasnde, leida Tallinna ringteel joogikõrsi, endale võttis.
Peakorraldaja ja kehtiv Kunn Tom tüütas samal ajal tulutult naabreid. Kõrsi pole. Tuuseldasin ka laste mängutoas, aga mida sa ikka oskad tüdrukute toast oodata. Lõpuks saabus Asko kahe paki kõrrejoogiga, mis üldise äratundmismõmina saatel võistlukõlblikuks tunnistati. Ebatavaliselt inovatiivsete teleskoopkõrte omapära selgus esimesel kiirusjoomisel. Liitekohast tuli lurinal õhku vahele, mida sõrmede tundliku pigistamisega korvata püüdsin.
Edukalt, nagu selgus, sest vastane Tiit sellise taiplikkusega ei hiilanud, mistõttu õlle ja õhuhulga segu liiga vähe õlut sisaldas. Tulemuseks veenev võit, mis vaidlustamisele ei kuulunud. Kuna olin ka täpsusjoomise juba võitnud, sammusin kindlalt edasi võidugraafikus. Täpsusjoomises oli üldse üks haruldlane päev. Kui ma tavaliselt sellel alal harva hiilgan, siis seekordses finaalseerias põrmustasin täpsusjoomises kõik vastased.
Vahepeal olgu märgitud, et välja kaubeldud sponsorõllel oli esialgu häiriv karamelli maitse, mis huvitaval kombel võistluse edenedes järjest vähem häiris. Vabatahtlikult seda õlut ei ostaks, kui aga Teedul kooriproovis kaasas peaks olema, siis võtan küll.
Tagasi võistluse käigu juurde.
Pärast Tiitu purustasin oma teel Asko ja mulle tundus juba, et vorm on lihtsalt nii hea et mind täna miski peatada ei suuda, kui komistasin poolfinaalis Jaanuse otsa. Kaval tuluke silmis võlus ta täringust välja ebatavaliselt kõrgeid skoore ja nooleviskes tabas see, muidu kohmakas kobakäpp, eksimatult. Kiirusjoomises kaotasin raja keskmises lõigus väärtusliku sekundi murdosa ja ka sealt kaotus. Vaatasin altkulmu vastase ebameeldivat, rahulolevat kuju, higipiiska tema laubal ja talletasin selle kõik mällu. Me veel näeme...
Kolmanda neljanda koha heitlus taas kord Tiiduga. See mees võistles sel mälestusväärsel päeval ühtede ja samadega. Pühkisin ka seekord ta oma teelt. Ei aidanud teda vahepal saabunud traditsioonilised lõõtskõrred ega kohtunike trikitamised. Jäin ootama superfinaali.
Enne superfinaali olid lõõgastavaks vahepalaks tantsutüdrukud televiisorist, misjärel saabus sponsor rääkima õllest, selle tootmisest, elust. Ürituse selles staadiumis oli tal aga üsna raske löögile pääseda, sest sõnavõtta soovijate hulk ületas pakkumist ning lugupeetud sptesialisti ettekannet takistasid läbisegi hüüded, nuuksed, ettekanded, monoloogid. Sellises olukorras alustasime superfinaalidega kõrvus ikka veel sõnavõtjate katkematu jutuvada.
Minu superpoolfinaali esimeseks vastaseks oli hiljasaabunud mambur, kes alistus, kes seda nüüd täpselt mäletabki mis seisul, igal juhul mälukani ei jõudnud. Imselgelt oli tunda et mees tuli külmalt peale ja tema varasemat lennukust häirisid rabistamine, sahminime ja telekast jooksev pornofilm.Tähendab, olin finaalis. Ja minu vastane, ammune rivaal, torumees Tom.
Selleks hetkeks tundsin juba ise, et võistlusõlu on oma tööd tegemas ja minu teravus ei olnud see, mis varastel hommikutundidel. 5,6% on pikamaajoomiseks katsumus siiski. Aga kui ma enda vastas nägin Tomi kordumatut, ja tema seisundit eksimatult peegeldavat tobedat naeratust, mõistin et mul sellel hetkel võivad olla veel teatavad inetellektuaalsed eelised. Kui asi mälumänguni peaks jõudma jääb ta raudselt magama. Just õltskondades olen ma
seda naeratust nii tihti näinud, enne kui ta kuskil unele äiub. Sellele vaatamata näitas Tom üles üllatavat tragidust ja esimese kiirusjoomise suutsin vaid tänu kohtunik Tiidule viigistada. Muidugi teavad kõik minu finaalivastast kui võitmatut imejat (teoreetilised teadmised kanalisatsioonist ja veevarustusest on ilmseks abiks). Minu lootused oli
rajatud kohtunikele. Mida keerulisema stsenaariumi nad välja mõtlevad, seda tõenäolisemalt ma selle oma kasuks pööran. Meenub siinkohal sügisene jõukatsumine samas kohas, sama vastasega, kus võitsin teda jälle tänu kohtunikele. Pärast kolme tiiru ümber oma telje suutis ta nii laua kui oma õlle ümeber ajada. Rasked ülesanded hommikutundidel on minu tugev külg. Niisiis. Kohtunik tiit valas õlled välja ja joomine pidi toimuma kahest klaasist. Esimene kõrrega ja teine tenkeshiga. Läks nii nagu stsenaariumis juba kirja pandud - kõrredistantsi lõpetasin kindlalt teisena, aga minu hammaste haakumine etteantud klaasiga osutus oluliselt efektiivsemaks. Isegi nii efektiivseks, et hammuistasin mõra klaasi. Sellest piisas. Karikas tuli koju. Tom jäi kohe magama.
Tänu viimasele ümberjoomisele, hakkab siinkohalt sündmuste jada kiiremini kulgema. Alasti kehad saunas, kellegi huuled mulle midagi selgitamas, spontaanne toiduvalmistamine käepärastest vahenditest. Tegutsemistahe oli siiski veel säilinud ja püüdsin koduteel taksos reisikaaslasi Raivot ja Harrit küll musumäele jalutama küll männiku
kasiinosse meelitada. Edutult. Taaskord vajus üks tegus päev unustuste hõlma. Enne tuppa astumist jõudsin veel sorina taustal kuulata ärkavate lindude laulu tõsva päikese ootel.
Kriimustatud välisuks langes mu selja taga kinni. Isa jõudis koju.
Saabusime võistluspaika oma väikese reisiseltskonnaga, kaasas lahinguõlled.
Väraval kohtasin Jaanust kes laadis parajasti hobuseliha maha. Kuna ähvardatud oli, et õlut võib puudud tulla, tassisid kõik usinalt reservmoona. Tervitasin konkurente, päike hakkas juba puude taha vajuma. Ilm oli selline
kevadine ja karge, õhutusasendisse jäetud verandaukse vahelt kostis linnulaulu.
Korraga meenus, et olin unustanud võtta kõrred ja noole garaazhiuksest. Olin selle sinna möödunud nädalal ennutanud ja seega teadsin ebatavaliselt täpselt selle asukohta. Kahjuks oli sellest nüüd juba vähe kasu.
Võtsin kõne veel mitte kohale jõudnud Askole, kes raske üleasnde, leida Tallinna ringteel joogikõrsi, endale võttis.
Peakorraldaja ja kehtiv Kunn Tom tüütas samal ajal tulutult naabreid. Kõrsi pole. Tuuseldasin ka laste mängutoas, aga mida sa ikka oskad tüdrukute toast oodata. Lõpuks saabus Asko kahe paki kõrrejoogiga, mis üldise äratundmismõmina saatel võistlukõlblikuks tunnistati. Ebatavaliselt inovatiivsete teleskoopkõrte omapära selgus esimesel kiirusjoomisel. Liitekohast tuli lurinal õhku vahele, mida sõrmede tundliku pigistamisega korvata püüdsin.
Edukalt, nagu selgus, sest vastane Tiit sellise taiplikkusega ei hiilanud, mistõttu õlle ja õhuhulga segu liiga vähe õlut sisaldas. Tulemuseks veenev võit, mis vaidlustamisele ei kuulunud. Kuna olin ka täpsusjoomise juba võitnud, sammusin kindlalt edasi võidugraafikus. Täpsusjoomises oli üldse üks haruldlane päev. Kui ma tavaliselt sellel alal harva hiilgan, siis seekordses finaalseerias põrmustasin täpsusjoomises kõik vastased.
Vahepeal olgu märgitud, et välja kaubeldud sponsorõllel oli esialgu häiriv karamelli maitse, mis huvitaval kombel võistluse edenedes järjest vähem häiris. Vabatahtlikult seda õlut ei ostaks, kui aga Teedul kooriproovis kaasas peaks olema, siis võtan küll.
Tagasi võistluse käigu juurde.
Pärast Tiitu purustasin oma teel Asko ja mulle tundus juba, et vorm on lihtsalt nii hea et mind täna miski peatada ei suuda, kui komistasin poolfinaalis Jaanuse otsa. Kaval tuluke silmis võlus ta täringust välja ebatavaliselt kõrgeid skoore ja nooleviskes tabas see, muidu kohmakas kobakäpp, eksimatult. Kiirusjoomises kaotasin raja keskmises lõigus väärtusliku sekundi murdosa ja ka sealt kaotus. Vaatasin altkulmu vastase ebameeldivat, rahulolevat kuju, higipiiska tema laubal ja talletasin selle kõik mällu. Me veel näeme...
Kolmanda neljanda koha heitlus taas kord Tiiduga. See mees võistles sel mälestusväärsel päeval ühtede ja samadega. Pühkisin ka seekord ta oma teelt. Ei aidanud teda vahepal saabunud traditsioonilised lõõtskõrred ega kohtunike trikitamised. Jäin ootama superfinaali.
Enne superfinaali olid lõõgastavaks vahepalaks tantsutüdrukud televiisorist, misjärel saabus sponsor rääkima õllest, selle tootmisest, elust. Ürituse selles staadiumis oli tal aga üsna raske löögile pääseda, sest sõnavõtta soovijate hulk ületas pakkumist ning lugupeetud sptesialisti ettekannet takistasid läbisegi hüüded, nuuksed, ettekanded, monoloogid. Sellises olukorras alustasime superfinaalidega kõrvus ikka veel sõnavõtjate katkematu jutuvada.
Minu superpoolfinaali esimeseks vastaseks oli hiljasaabunud mambur, kes alistus, kes seda nüüd täpselt mäletabki mis seisul, igal juhul mälukani ei jõudnud. Imselgelt oli tunda et mees tuli külmalt peale ja tema varasemat lennukust häirisid rabistamine, sahminime ja telekast jooksev pornofilm.Tähendab, olin finaalis. Ja minu vastane, ammune rivaal, torumees Tom.
Selleks hetkeks tundsin juba ise, et võistlusõlu on oma tööd tegemas ja minu teravus ei olnud see, mis varastel hommikutundidel. 5,6% on pikamaajoomiseks katsumus siiski. Aga kui ma enda vastas nägin Tomi kordumatut, ja tema seisundit eksimatult peegeldavat tobedat naeratust, mõistin et mul sellel hetkel võivad olla veel teatavad inetellektuaalsed eelised. Kui asi mälumänguni peaks jõudma jääb ta raudselt magama. Just õltskondades olen ma
seda naeratust nii tihti näinud, enne kui ta kuskil unele äiub. Sellele vaatamata näitas Tom üles üllatavat tragidust ja esimese kiirusjoomise suutsin vaid tänu kohtunik Tiidule viigistada. Muidugi teavad kõik minu finaalivastast kui võitmatut imejat (teoreetilised teadmised kanalisatsioonist ja veevarustusest on ilmseks abiks). Minu lootused oli
rajatud kohtunikele. Mida keerulisema stsenaariumi nad välja mõtlevad, seda tõenäolisemalt ma selle oma kasuks pööran. Meenub siinkohal sügisene jõukatsumine samas kohas, sama vastasega, kus võitsin teda jälle tänu kohtunikele. Pärast kolme tiiru ümber oma telje suutis ta nii laua kui oma õlle ümeber ajada. Rasked ülesanded hommikutundidel on minu tugev külg. Niisiis. Kohtunik tiit valas õlled välja ja joomine pidi toimuma kahest klaasist. Esimene kõrrega ja teine tenkeshiga. Läks nii nagu stsenaariumis juba kirja pandud - kõrredistantsi lõpetasin kindlalt teisena, aga minu hammaste haakumine etteantud klaasiga osutus oluliselt efektiivsemaks. Isegi nii efektiivseks, et hammuistasin mõra klaasi. Sellest piisas. Karikas tuli koju. Tom jäi kohe magama.
Tänu viimasele ümberjoomisele, hakkab siinkohalt sündmuste jada kiiremini kulgema. Alasti kehad saunas, kellegi huuled mulle midagi selgitamas, spontaanne toiduvalmistamine käepärastest vahenditest. Tegutsemistahe oli siiski veel säilinud ja püüdsin koduteel taksos reisikaaslasi Raivot ja Harrit küll musumäele jalutama küll männiku
kasiinosse meelitada. Edutult. Taaskord vajus üks tegus päev unustuste hõlma. Enne tuppa astumist jõudsin veel sorina taustal kuulata ärkavate lindude laulu tõsva päikese ootel.
Kriimustatud välisuks langes mu selja taga kinni. Isa jõudis koju.
// posted by Kaarel Kormoran @ 12:47 AM 
