Monday, May 29, 2006
Grand Finale
Võistlusõlleks oli seekord Wiru Palmse.
Pruulmeister ise käis oma hea sõnaga ka toetamas ja tegi lahkelt mõned kastid joogipoolist ka välja. Oli hea magus suutäis, kuigi mu isikliku arvamise järgi pisut jahedama aastaaja jook. Et seda märjukest aga pealinna suurematest kaubahallidest saada polnud, sai kaasatud soojenduseks ja venituseks igasugu muud kesvamärga, mis kommise maigu kenasti ära lahustasid. Igastahes läks laupäev igati asja ette ja tervislikus seisundis ma komplikatsioone ei täheldanud. See näitas mu meelest eriti hästi hää virde tervistavaid omadusi ja selle kogemuse põhjal võin kõnealust jooki ka teistele huvilistele soovitada.
Tiit:
Algas kõik sitasti. Sõin kõhu enne kõvasti täis, mis oli viga. Lisaks oli kiirusjoomiseks algselt mõeldud teleskoopkõrred korralikult kokku panemata-see raisk selgus aga alles joomise käigus, kui meeleheitliku imemise käigus magu õlle asemel suuremalt jaolt hoopis õhuga täitus. Kõik see kokku tekitas aga tunde, justkui oleks kõhus tohutu õllepomm plahvatanud. Ainult puhta tahtejõu abil sundisin ennast mitte oksendama ja lahendasin olukorra hoopis proffessionaalsete, korduvate röhitsuste abil.
Õlu ise ei jätnud mingit erilist muljet. Ei halba ega ka head. Igapäevaselt sellist asja poest siiski ei osta.
Üks imelik omadus tal siiski oli- läks nagu õhtu edenedes paremaks.
Ja ma ei tea, kas see oli õllest-igastahes, kui vastu hommikut naabruses magava Jaanuse norskamise peale ärkasin, tundsin maos jällegi vastikut surutist, millele olid lisandunud ka mõõdukad kõrvetise valud, kuigi olin ettenägelikult mõned happeregulaatorid enne uinumist manustanud...
No mis siis ikka, otsustasin õues natike põit tühjendada ja päikesetõusu ja linnulaulu nautida, jättes aianurka siiski ka Sofile(Tom-i koer) väikese üllatuse maohappe ja poolseedimata kalaburgerite kujul.
Küllap tänu viimasele oli hommikul poole 9(või oli see 10-ne)ajal jällegi Jaanuse norskamise peale ärgates enesetunne täitsa nitsevoo.
Nii et lõpp hea-kõik hea-lisaks juba võistlusel saavutatud 4-ndale kohale.
Asko:
No nagu oodata oli, siis kulges kõik nagu ühele põnevusseriaalile kohane. Superfinaali Anzust järele jäänud ainumasele kohale pretendeerivatest inimestest olid kohal kolm: Siinkirjutaja, värskelt hobeselihaga Kiievist tulnud Jaanus ja võistluse must hobune Raivo.
Loosiõnn oli mulle soodne, sest kaks kangemat konkurenti Raivo ja Jaanus said kokku avaringis ja suur tõenäosus oli, et üks neist edasi ei pääse. Nii ka läks Jaanus võitis, minu jaoks oli see hea, sest mulle piisas nüüd edasipääsemiseks 5. ndast kohast ja ka 6. koht annaks Jaanuse esikoha puhul viigilise tulemuse ja ümbermängu võimaluse.
Esimeses ringis oli mul ka loosiõnne, sest "rookie" Harry kustutasin ilma liigse energikuluta 3:0. Alguses ei olnud Palmse nimelisel märjukesel hädagi, nagu ikka esimeses ringis maitseb hea. Suutsin doseerida täpsemalt ja kiiremalt kui opponent. Kui siis selgus, et kaotusringist edasipääseja ei olnud Raivo olid mul pinged maas ja võib-olla liigagi, sest nagu põnevale stsenaarimile kohane, liikus hobeselihadopinguga kazakas Jaanus võidulkalt kuni tuli kunniks ja mina kaotasin kaks järjest, ehk jäingi 6.ndaks. Järgnes gigantide heitlus, millest ma tänu seekordsele leiutisele kapten Tenkesi nimelisele kiirusjoomisele ka võidukalt väljusin.
Superpoolfinaalis aga pööras fortuuna mulle aga oma pärakupoole ja Tom , kasutades ära koduseinte marulist toetust ja fortuuna kaisutusi, mis päädisid viimase heitega täringutel kolme kuuega ja nooleviske viimase viske trible 20-ga. Aga siis oli ta ka kõik õnnejumala ressursid ammendanud , sest superfinaalis tal tühipaljast koduseinte toest enam ei piisanud ja Jaanile ta vastu ei saanud.
Kokkuvõtteks oli põnev hooaeg , mis andis igal kuul uue kuninga ja hooaja kunnix krooniti Jaan.
Palmse kui selline ei üllatanud ebameeldivalt aga massjoomiseks mulle, kui heledama kraaami austajale, siiski ei sobi. Kuna sõitsin koju jalgrattal ja higistasin 1,5 tundi, siis ebameeldivaid jääknähte hommikul ei esinenud.
Jaanus:
Hooaja viimane õltskond oli mulle ettemääratult edukas. Kõiki põrmustades õnnestus saavutada kunni austav, kuid raske nimetus.
Vaatamata oma tumedale ilmele sobis õlu isegi väga hästi! Maitselt meenutas natuke nõuka-aja pruuni iiriskommi. Eriti rõõmustav oli duell Tommiga, kus finaalis tulin sõna otseses mõttes trammi alt välja ja kaotusseisu 0 : 2 vormistasin võiduks 3 : 2.
Järgmine päev oli hele ja ilus. Kell 12 niitsin juba muru tänasin mõttes Wiru õlle tegijaid.
